Artikkel
Metüleensinise redutseerumistest vatsavedelikus
Värskelt ülikooli lõpetanud loomaarst helistab farmist, käes sinise sisuga katseklaas. Ta lisas vatsavedelikule kümme minutit tagasi metüleensinist, kuid sinine värvus on endiselt alles. Ta küsib, kas peaks lehmale rohkem värvainet andma.
See küsimus näitab ekslikku arusaama. Vatsavedeliku metüleensinise redutseerumistestis lisatakse värvaine katseklaasi, mitte kunagi loomale. Kogu test toimub katseklaasis. Sinise värvuse kadumise kiiruse mõõtmine annab teavet selle proovi mikroobide kohta, mitte looma ravivajaduse kohta.
Segadus on mõistetav, sest metüleensinist kasutatakse kolmes eraldi veterinaarses kontekstis. See artikkel eristab neid ja selgitab, kuidas tõlgendada redutseerumisaega koos pH, algloomade, proovivõtu kvaliteedi ja kliiniliste tunnustega.
Mida test tegelikult mõõdab
Metüleensinine on oksüdeeritud kujul sinine ja redutseeritud kujul peaaegu värvitu. Terve looma värske vatsavedelik on tugevalt redutseeriv, sest anaeroobsed bakterid fermenteerivad aktiivselt sööta. Kui sellisesse vedelikku segada väike kogus värvainet, kaob värvus bakterite ainevahetuse toimel mõne minutiga.
Seega on testi tööpõhimõte lihtne: aktiivne anaeroobne mikrofloora eemaldab sinise värvuse kiiresti, väheaktiivne või kahjustatud mikrofloora aeglaselt. Lühike aeg tähendab selle proovi suuremat redutseerimisvõimet. Pikenenud aeg viitab mikroobide vähenenud aktiivsusele, eeldusel et proov on õigesti võetud ja käsitsetud.
Test ei mõõda otseselt vatsa redokspotentsiaali. Veistel tehtud metoodikauuringus, kus võrreldi redutseerumistesti otseste millivoldimõõtmistega, ei leitud lineaarset korrelatsiooni redutseerumisaja ja mõõdetud redokspotentsiaali vahel. Järeldati, et neid ei tohiks käsitleda sama muutuja vastastikku asendatavate näitudena. Võrdluse täielik kokkuvõte on esitatud PubMedis. Mõelge redutseerumistestist kui mikroobipopulatsiooni funktsionaalsest analüüsist, mitte odavast elektroodist.
Mercki/MSD mäletsejaliste lihtsa seedehäire kirjelduses käsitletakse pikenenud redutseerumisaega koos ebanormaalse vatsa pH ja algloomade vähenenud arvukusega. Ükski üksik väärtus ei määra diagnoosi. Määrav on näitajate kooskõlaline muster.
Standardne kohapealne protseduur
Protokollid erinevad õppeasutuste vahel veidi, seega dokumenteerige kasutatud täpsed mahud ja temperatuur ning võrrelge tulemusi ainult sama protokolli piires. Üks laialdaselt õpetatav variant on järgmine:
- Võtke vähemalt 10 kuni 20 mL värsket vatsavedelikku, minimeerides sülje sattumist proovi, kokkupuudet õhuga ja jahtumist. Tehke test viivitamata.
- Valmistage 0.03 protsendiline metüleensinise lahus, mis vastab kontsentratsioonile 0.3 mg mL kohta.
- Lisage värvainelahust koguses, mis moodustab 5 protsenti vedeliku mahust. See tähendab 1.0 mL värvainelahust 20 mL vedeliku kohta või 0.5 mL värvainelahust 10 mL vedeliku kohta. Mõlemal juhul on vedeliku ja värvainelahuse suhe sama: 20 ja 1.
- Hoidke teises katseklaasis sama proovi töötlemata vedelikku värvuse kontrollina.
- Segage õrnalt, käivitage kohe taimer ja hoidke katseklaasi kehatemperatuuri lähedal, ligikaudu 37 kuni 39 Celsiuse kraadi juures, olenevalt kohalikust protokollist.
- Märkige üles aeg, mille järel testikatseklaasi värvus ühtib kontrollprooviga. Õhuga kokkupuutuvale pinnale võib jääda õhuke sinine rõngas, sest hapnik oksüdeerib seal värvaine uuesti. Ärge oodake selle rõnga kadumist.
Metüleensinise redokskeemia selgitab, miks hapnik siin oluline on. Tugev loksutamine, laia avaga lahtine katseklaas või pikk viivitus laseb hapnikul sisse pääseda ja hoiab värvaine sinisena kauem, kui see püsiks vatsas endas. Samal põhjusel on olulised puhta vatsavedeliku proovivõtutehnika üksikasjad. Sülg lahjendab proovi ja tõstab pH-d, mistõttu paljud loomaarstid jätavad maosondiga võetud proovi esimese osa kõrvale, kui proovi maht seda võimaldab.
Mida eri tähelepanekud mõõdavad
Redutseerumisaeg vastab ainult ühele küsimusele. Allolev vatsa hindamise tabel näitab, millist teavet iga kohapealne tähelepanek annab. Kasutage tervet rida, mitte üksikut lahtrit.
| Tähelepanek | Mida see mõõdab | Tüüpiline kohapealne leid | Levinud segavad tegurid |
|---|---|---|---|
| Metüleensinise redutseerumisaeg | Proovis olevate anaeroobsete bakterite funktsionaalne redutseerimisaktiivsus | Veistel sageli 2 kuni 6 minutit; lammastel ja kitsedel sageli kiirem, kusjuures 6 minutit kasutatakse piisava aktiivsuse praktilise piirväärtusena ning üle 10 minuti ulatuvad ajad on selgelt ebanormaalsed | Külm, viivitusega testitud, õhuga kokku puutunud või süljega lahjendatud proov; vähene substraat pärast pikaajalist isutust; suukaudsed antimikroobsed ained; erineva värvainelahuse suhte või temperatuuriga tehtud testide võrdlemine |
| Vatsa pH | Keemiline keskkond, happe- või leelisekoormus | Koresöödal olevatel veistel sageli ligikaudu 6.0 kuni 7.2; väikemäletsejalisi käsitlevates tekstides nimetatakse sageli vahemikku umbes 6.5 kuni 7.5; sööt ja söötmisest möödunud aeg muudavad väärtust | Sülje sattumine maosondiga võetud proovi tõstab pH-d; süsinikdioksiidi kadu pärast proovivõttu; teraviljaga söötmine langetab pH-d |
| Algloomade arvukus ja liikuvus | Ripsloomade populatsiooni seisund, eriti häirete suhtes tundlike suurte vormide puhul | Soojas värskes tilgas leidub palju eri suurusega organisme, mis liiguvad aktiivselt ja suunatult | Jahtumine aeglustab liikumist; raske atsidoos võib algloomad hävitada; viivitus muudab normaalse proovi näiliselt loiuks |
| Lõhn, värvus ja konsistents | Fermentatsiooni iseloom ja saastumine | Kergelt aromaatne, rohekaspruun, veidi viskoosne vedelik | Raske düsbioosi korral roiskunud või hapu lõhn; halva proovivõtu tõttu vesine või rohke süljega vedelik |
| Vatsa kokkutõmbed ja söögiisu | Looma kui terviku eesmagude talitlus ja söömus | Erksal loomal korrapärased kokkutõmbed ja järjepidev mäletsemine | Hiljutine söödaratsiooni muutus, valu, dehüdratsioon, süsteemne haigus |
Tabelis peitub põhisõnum. Pikenenud redutseerumisaeg koos loidude algloomade, ebanormaalse pH ja nõrkade kokkutõmmetega viitab mikroobide aktiivsuse tegelikule vähenemisele. Üksik pikenenud aeg erksal, mäletseval loomal, kelle proovis on aktiivsed algloomad, viitab probleemile proovis, mitte vatsas. Enne tegutsemist võtke uus proov.
Aja tõlgendamine koos pH ja anamneesiga
Sööt määrab lähtetaseme. Jõusöödarikkad ratsioonid fermenteeruvad kiiresti ja võivad värvaine värvuse eemaldada umbes minutiga, samas kui heinapõhise sööda korral võib selleks kuluda mitu minutit ka tervetel loomadel. Seega ei tõenda lühike aeg iseenesest paremat tervist. See näitab, et aktiivsed mikroobid said rohkem fermenteeritavat substraati.
Raske teraviljaülesöömine rikub selle lihtsa seose. Alguses võib süsivesikute fermentatsioon olla intensiivne, seejärel pärsib happeline kahjustus normaalset mikrofloorat ja algloomi ning redutseerumisaeg pikeneb. Seetõttu ütleb üks õppetöös kasutatav reegel, et test ei ole kehtiv, kui vatsa pH on alla ligikaudu 5.5. Selleks hetkeks on testitav mikrofloora muutunud.
Praktiline juhis näitajate mustri tõlgendamiseks:
- Normaalne pH ja redutseerumine umbes 6 minuti jooksul viitavad funktsionaalselt aktiivsele mikrofloorale.
- Normaalne pH ja märgatavalt pikenenud redutseerumisaeg viitavad isutusest või antimikroobsete ainete toimest tingitud vähesele aktiivsusele või ebakvaliteetsele proovile.
- Kõrge pH ja pikenenud redutseerumisaeg järgnevad sageli pikaajalisele isutusele, mil substraati on vähe, kuid arvestage ka sondiga proovivõtul lisandunud süljega.
- Madal pH ja algloomade vähenenud aktiivsus annavad põhjust kahtlustada süsivesikutega seotud düsbioosi. Siin on abiks vatsa pH tõlgendamise juhised. Väärtused alla 5.5 koos looma üldseisundi halvenemisega viitavad lihtsa seedehäire asemel teraviljaülesöömisele ja raskele atsidoosile.
Dokumenteerige alati hiljutine suukaudsete tetratsükliinide kasutamine, söödas sisalduvad ionofoorid, süsteemsete antimikroobsete ainete pikaajaline kasutamine, järsud söödaratsiooni muutused, isutuse kestus ja veetarbimine. MSD käsiraamat hoiatab konkreetselt, et suukaudsed tetratsükliinid võivad vatsa mikrofloorat oluliselt pärssida. Ionofoorid muudavad bakteripopulatsioone sihipäraselt. Ilma selle anamneesita ei saa pikenenud aega tõlgendada.
Proovivõtu kvaliteedile tuleb anda sama suur kaal. Kontrollitud uuringus oli maosondiga võetud proovide pH kõrgem ja lenduvate rasvhapete sisaldus väiksem kui samadelt loomadelt kanüüli kaudu võetud proovides, peamiselt sülje tõttu. 60 minutit pärast proovivõttu oli redutseerumisaeg kõigi testitud mahtude puhul oluliselt pikenenud, kusjuures väiksed proovid olid kõige enam mõjutatud. Võtke vähemalt 10 mL, testige 30 minuti jooksul, tehke redutseerumistest varakult, hoidke proov soojas ja minimeerige kokkupuudet õhuga.
Kolm kasutusviisi, mida ei tohi segi ajada
Sama värvaine, kolm erinevat süsteemi.
Esiteks siin kirjeldatud vatsavedeliku test. Uuritav materjal on võetud vatsavedelik. Värvainet lisatakse in vitro 0.03 protsendilise lahusena. Lõppnäitaja on värvuse kadumiseni kuluv aeg. Eesmärk on hinnata mikroobide redutseerimisaktiivsust.
Teiseks metüleensinise manustamine elusale mäletsejalisele. Väljakujunenud näide on veenisisene ravi methemoglobineemiaga kulgeva nitraadi- või nitritimürgistuse korral, kus ravim taastab hemoglobiini funktsionaalsuse. Kehtivad annustamise, ravimvormi, jääkide ja keeluaja nõuded. Sellel otsusel pole mingit seost katseklaasis aja mõõtmisega. Kui värvainet kasutatakse mõnes konkreetses protseduuris in vivo märgistusainena, on oluline see, kuhu värvaine liigub, mitte see, kui kiiresti vatsamikroobid seda redutseerivad.
Kolmandaks piima redutseerumistest. Uuritav materjal on piim. Värvaine lisatakse piimaproovile. Sinise värvuse kiire kadumine viitab üldiselt mikroobide suuremale aktiivsusele ja halvemale säilivusele, aeglane redutseerumine aga paremale kvaliteedile. See kuulub toidumikrobioloogia ja piima kvaliteedi testimise valdkonda, mitte vatsa meditsiinilisse hindamisse, ega ole bakterite loendamine.
Selged nimetused aitavad vigu vältida: vatsavedeliku redutseerumisaeg, süsteemne ravi metüleensinisega või selle kasutamine märgistusainena ning piima redutseerumistest. Ohutusreegel mahub ühte lausesse. Vatsavedeliku testiks mõeldud värvaine jääb labori katseklaasi ja see katseklaas kõrvaldatakse. Testi tegemiseks ei manustata seda kunagi loomale.
Lühike reegel farmivisiidiks
Standardiseerige värvainelahus kontsentratsioonile 0.03 protsenti ning kasutage 1 osa värvainelahust 20 osa vedeliku kohta. Testige värsket vedelikku kehatemperatuuri lähedal, võrreldes seda töötlemata kontrollprooviga, ning tõlgendage minuteid koos pH, algloomade liikuvuse, proovivõtu kvaliteedi, sööda, ravimite, vatsa kokkutõmmete, söögiisu, väljaheidete ja vedelikutasakaaluga. Üksik arv ei määra kunagi seedehäire diagnoosi. Kooskõlaline näitajate muster määrab.