Artikkel

Metüleensinine ja eksponeerimisteraapia: miks edukas õppimine on oluline

Metüleensinine ja eksponeerimisteraapia: miks edukas õppimine on oluline

Kujutle, et kaks inimest lõpetavad ühesuguse klaustrofoobia eksponeerimisseansi. Esimene lahkub rahulikuna. Viimase katse lõpus on tema hirm peaaegu null. Teine lahkub ärevana. Tema hirm on lõpus endiselt suur. Mõlemad võtavad pärast sama kapsli. Kuu aega hiljem on rahuliku inimese seisund parem ja äreva inimese oma halvem. Sama ravim, sama annus, vastupidised tulemused.

Just seda kirjeldab metüleensinise ja hirmureaktsiooni kustumise teaduskirjandus. Ravim ei toiminud rahustina, mis vähendab hirmu otseselt. See toimis mälu konsolideerumist toetava ainena, mis tugevdab seda, mida aju pärast seanssi töötles. Kui seansil toimus kustumisõpe, näitasid hilisemad katsed vähem hirmu. Kui seda ei toimunud, kadus kasu ja suundumus osutas vastupidisele tulemusele. See artikkel võrdleb loomkatseid inimeste eksponeerimisteraapia uuringuga, et see eristus jääks selgeks.

Kustumine on uus õppimine, mitte kustutamine

Hirmu tingimisel seostatakse neutraalne stiimul ebameeldiva sündmusega, kuni stiimul üksi vallandab tardumise või vältimise. Kustumistreeningul esitatakse stiimulit seejärel korduvalt ilma selle sündmuseta. Katsealune õpib midagi uut: siin ei ennusta stiimul enam kahju. Vana seost ei kustutata. See konkureerib uuega ning võib konteksti muutudes, aja möödudes või pärast meeldetuletust tagasi tulla. Teadlased nimetavad neid tagasitulekuid vastavalt hirmu taastumiseks konteksti muutumisel, spontaanseks taastumiseks ja taasvallandumiseks.

Selle konkurentsi tõttu on ajastus oluline. Enne seanssi manustatud aine võib selle ajal muuta taju või ärevust. Pärast manustatud aine seda teha ei saa. See saab mõjutada ainult konsolideerumist ehk tundidepikkust protsessi, mis stabiliseerib värske mälujälje. Kõik järgnev põhineb sellel eristusel.

Kustumisõppe neli etappi: hirmu õppimine, kustumisseanss, seansijärgne konsolideerumisaken, mille jooksul manustati metüleensinist, ning hilisem testimine samas ja uutes kontekstides.

Joonis näitab nelja etappi. Õppimine toimub teises etapis. Metüleensinine lisandub kolmandas etapis. Edu kontrollitakse neljandas etapis, eelistatavalt treeningust erinevas kontekstis, sest hirmu puudumine üksnes raviruumis on piiratud väärtusega.

Mida rotikatsed esimesena näitasid

Lähtepunktiks oli õpitu säilimise katse. Gonzalez-Lima ja Bruchey õpetasid rotte helitooni peale tarduma, viisid läbi reaktsiooni kustutamise ning süstisid pärast iga seanssi metüleensinist või füsioloogilist lahust. Annus oli 4 mg/kg kõhuõõnde, esimene manustamine toimus 30 minutit pärast kustumisseanssi ning seda korrati viie päeva jooksul. Metüleensinist saanud rotid tardusid hilisemates kontrollkatsetes helitooni peale vähem: kokku ligikaudu poole vähem ja viimastes kontrollkatsetes umbes viiendiku võrra võrreldes kontrollrühmaga. Seevastu helitoonile eelnev tardumine ning üldise liikumise ja kartlikkuse näitajad ei erinenud. Õpitu parem säilimine seostus suurema tsütokroomoksüdaasi aktiivsusega, mis on mitokondrite energeetilise võimekuse näitaja, eriti prefrontaalsetes piirkondades, sealhulgas eesmises infralimbilises, dorsaalses ja mediaalses frontaalses ning lateraalses orbitaalses ajukoores. Autorid tõlgendasid seda kui ainevahetuslikku tuge konsolideerumisele närvivõrgustikes, mis talletavad kustumisõpet.

Teine rotiuuring küsis, kas mõju säilib loomadel, kellel on eelsoodumus kustumisõppe ebaõnnestumiseks. Wrubel ja kolleegid kasutasid kaasasündinud abitusega rotte, kelle liini on pakutud püsiva hirmu suhtes haavatavuse mudeliks. Need rotid õppisid hirmu tavapäraselt, kuid hirmureaktsioon kustus vaevu; nende tardumiskõverad püsisid muutumatuna, samal ajal kui kontrollrühmas need langesid. Kuu aja pärast läbisid abitusega loomad veel viis päeva üksnes helitooni esitamist, mille järel manustati iga päev 4 mg/kg metüleensinist või füsioloogilist lahust. Kustumistreeningu kontekstis muutis ravim vähe. Esialgsesse õppimiskonteksti naastes oli hirmu taastumine metüleensinise rühmas märgatavalt väiksem. Eksponeerimisteraapia seisukohalt on see huvipakkuv tulemusnäitaja, sest patsiendid vajavad paranemist, mis kandub üle ka uutesse kohtadesse.

Seejärel selgitati välja mõju piirav tingimus. Auchter ja kolleegid uurisid rotte, keda oli selektiivselt aretatud suure, väikese või keskmise kustumisvõimega, ning tegid ühe seansijärgse süsti kohe pärast kustumisseanssi. Metüleensinine vähendas hilisemat hirmu taasvallandumist ainult rottidel, kelle hirmureaktsioon oli sellel seansil hästi kustunud; selle kriteeriumiks oli tulemus ligikaudu 0.2 standardhälvet üle valimi keskmise. Nõrga kustumisvõimega rottidel ravim mõju ei avaldanud. Paralleelne meenutamisele järgnev kustutamisprotseduur aitas sõltumata seansi edukusest, mis näitas, et ebaõnnestumine oli omane ravimirühmale, mitte loomade omadus. Autorite sõnastatud põhimõte annab kogu sellele uurimisvaldkonnale raami: konsolideerumist tugevdav aine konsolideerib aktiivset närvivõrgustikku ning edukas õppimine on oluline.

Inimkatse: üks klaustrofoobia eksponeerimisseanss

Kliiniline uuring kohandas rottide katseprotokolli inimestele nii otseselt, kui eetika seda võimaldas. Telch ja kolleegid määrasid juhuslikult 42 väljendunud klaustrofoobse hirmuga täiskasvanut saama metüleensinist või platseebot alles pärast üht eksponeerimisseanssi. Seanss koosnes kuuest viieminutilisest kokkupuutest, mille ajal osalejad lamasid väikeses kinnises kambris, kokku 30 minutit. Keskmine maksimaalne hirm langes esimesel kokkupuutel mõõdetud 73 punktilt 100-st viimaseks korraks ligikaudu 24-ni. Manustamine algas kohe pärast seanssi: kokku 260 mg metüleensinist, jagatuna kolme kapslisse, mida võeti ligikaudu kuue- kuni kümnetunniste vahedega, et katta konsolideerumisaken. Inimestel kogutud tõendid metüleensinise kohta depressiooni ja ärevuse korral asetavad selle uuringu laiemasse konteksti; see on ainus kontrollitud eksponeerimisteraapia katse.

Eelnevalt määratletud küsimus ei olnud, kas ravim osutub keskmiselt platseebost paremaks. Küsimus oli selles, kas mõju sõltub kuuenda kokkupuute lõpus alles jäänud hirmust. Sõltus küll. Kuu aja pärast teises kambris testimisel oli seansi hirmuta lõpetanud patsientide keskmine maksimaalne hirm metüleensinise rühmas ligikaudu 11 ja platseeborühmas ligikaudu 30. Patsientidel, kelle lõpphirm oli ligikaudu 47, oli tulemus vastupidine, umbes 33 versus 17, kuigi see vastupidine tulemus oli pigem suundumus kui kindel leid. Metüleensinise rühmas ennustas suurem lõpphirm suuremat hirmu kuu aja pärast; platseeborühmas sellist seost ei olnud.

Teine leid toetab mälul põhinevat tõlgendust. Osalejad puutusid kambris kokku ka neutraalsete detailidega, numbrite ja asukohtadega, mida neil polnud põhjust meelde jätta. Ühe päeva pärast meenutamine ei erinenud, kuid 30 päeva pärast mäletas metüleensinise rühm umbes kaks korda rohkem detaile. Autorid tõlgendasid neid kaht tulemust koos: seansijärgne metüleensinine tugevdas õpitu säilimist — kustumisõppe puhul siis, kui kustumine oli toimunud, ning kontekstidetailide puhul sellest sõltumata. See on kooskõlas üldise konsolideerumist toetava mõjuga, mitte vahetu rahustava toimega.

Liikidevaheline võrdlus

UuringKatsealused ja ülesehitusAnnus ja ajastusPeamine tulemus
Gonzalez-Lima ja Bruchey, 200416 tavapärast rotti, tingimine helitooniga ja seejärel kustutamine4 mg/kg IP, 30 min pärast iga seanssi, 5 päevaHilisemates kontrollkatsetes vähem helitoonist tingitud tardumist; helitoonile eelnev tardumine ja motoorsed näitajad ei muutunud; õpitu säilimine korreleerus prefrontaalse tsütokroomoksüdaasiga
Wrubel jt, 2007Kaasasündinud abitusega rotid, kelle kustumiskõverad püsisid muutumatuna4 mg/kg IP, 30 min pärast igaüht 5 igapäevasest helitooniseansistKustumiskontekstis väike muutus; õppimiskonteksti naastes hirmu taastumise suur vähenemine
Auchter jt, 201784 rotti, aretatud suure, väikese või keskmise kustumisvõimega4 mg/kg IP kohe pärast kustumisseanssiHirmu taasvallandumine vähenes ainult edukalt kustunud reaktsiooniga rottidel; meenutamisele järgnev kustutamine aitas sellest sõltumata
Telch jt, 201442 klaustrofoobiaga täiskasvanut, üks 30-min eksponeerimisseanss260 mg suu kaudu, jagatuna ligikaudu 12 kuni 20 h peale pärast seanssi1 kuu pärast uues kambris sõltus kasu lõpphirmust: parem tulemus pärast rahulikku lõppu, halvema tulemuse suundumus pärast hirmurohket lõppu; juhuslikult märgatud kontekstidetailide meenutamine kahekordistus 30 päeva pärast

Tabel toob mustri esile. Kõigis neljas uuringus manustati ainet pärast seanssi. Kahes uuringus, mis olid kavandatud selle vastastikmõju kontrollimiseks, oli kasu seotud seansi edukusega. Ülekandumist uude konteksti kontrolliti kahes hilisemas uuringus ja leiti mõlemas, mis on kliiniliselt oluline suund.

Kuidas neid tõendeid lugeda ilma neid üle tõlgendamata

Esiteks tuleb eristada õppimist ja sooritust. Seansi ajal mõõdetud hirm peegeldab sooritust toetatud tingimustes: terapeut on kohal, kamber on tuttav ja reeglid on selged. Kuu aja pärast uues kambris mõõdetud hirm peegeldab seda, mis säilis. Metüleensinist ei uuritud kordagi kui ainet, mis muudab seansi kergemini talutavaks. Seda uuriti kui ainet, mis aitab seansil õpitul püsima jääda.

Teiseks tuleb arvestada valimiga. Nelikümmend kaks osalejat, peamiselt noored üliõpilased, üks eksponeerimisseanss, üks kindel suukaudne manustamisskeem ning võimalikule kahjule osutav signaal, mis ei saavutanud statistilist olulisust — see on mehhanismi tõendus, mitte raviprotokoll. Metüleensinise laiemad raku- ja loomkatsed ning annustamise ja ohutusega seotud küsimused selgitavad, miks ükski konsolideerumist puudutav leid ei tohiks muutuda eneseravimiseks. Juba ainuüksi meeleoluhäirete kirjanduses dokumenteeritud serotoniiniga seotud koostoimerisk välistab kergekäelise kasutamise ning uuringu autorid pakkusid seansijärgset kasutamist välja üksnes hea seansi tingimusel, mitte tavapärase manustamisena.

Kolmandaks tuleb hoida mehhanismi puudutav väide kitsana. Väikeses annuses metüleensinine toetab mitokondriaalset hingamist ning rotikatsed seostavad õpitu säilimist prefrontaalse ajukoore tsütokroomoksüdaasiga. See toetab energiat nõudva konsolideerumisprotsessi käsitlust, mitte väidet, et aine kustutab hirmu. Haigusspetsiifilisi väiteid hindavad lugejad saavad kasutada meie metüleensinise uuringute lugemise juhendis kirjeldatud filtrit: küsida, mida õpiti, millal ravimit manustati, kus õpitu säilimist testiti ning kas kontrolltingimused välistavad liikumise või lähteärevuse muutuse.

Aus kokkuvõte on lühike. Pärast edukat kustumisõpet parandas seansijärgne metüleensinine õpitu säilimist rottidel ning ühes uuringus klaustrofoobiaga inimestel. Pärast ebaõnnestunud kustumisõpet sellest abi ei olnud ning see võis konsolideerida vale mälujälje. Mälu parandamine ei ole sama mis hirmu vähendamine. Selle, milline mälestus tugevneb, määrab seanss, mitte kapsel.

Google AdSense