Artikkel

Metüleensinine pilonidaalsiinuse kirurgias: kaardistamine ja tõendid taastekke kohta

Metüleensinine pilonidaalsiinuse kirurgias: kaardistamine ja tõendid taastekke kohta

Pilonidaalsiinus on nahaalune käik õndraluu lähedal, sageli külgharudega, mida on operatsiooni ajal raske näha. Operatsioon ebaõnnestub, kui haiguslikult muutunud kude jääb eemaldamata, mistõttu soovivad kirurgid usaldusväärset viisi iga haru leidmiseks enne lõikamist. Metüleensinise süstimine siinuse avasse värvib käikude süsteemi siniseks ja annab kirurgile nähtava kaardi, mida järgida.

See kaart on visualiseerimisvahend, mitte ravi. Eristus on oluline, sest metüleensinise kasutamist pilonidaalsiinuse kirurgias käsitlevas kirjanduses segunevad kaks eri küsimust. Esimene on see, kas värvaine märgistab täpselt kogu haiguslikult muutunud koe. Teine on see, kas patsientidel, kelle operatsioonil kasutati värvainet, esineb aastaid hiljem vähem taastekkeid. Värvaine võib mikroskoobi all esimese katse läbimisel ebaõnnestuda, kuid siiski seostuda paremate kliiniliste tulemustega, või vastupidi. Kaks sel teemal kõige sagedamini viidatud avaldatud uuringut vastavad kumbki vaid ühele neist küsimustest, kasutades erinevat uuringukavandit ja järelkontrolli.

Mida kirurg püüab näha

Mõelge värvainest kui varjatud struktuuri märgisest. Kirurg süstib sinise vedeliku läbi nahaava, ootab, kuni see levib omavahel ühendatud käikudesse, ning lõikab seejärel värvunud koe välja. Kõik, milleni värvaine ei jõudnud, või haiguslikult muutunud kude, mis polnud süstitud käiguga üldse ühenduses, jääb värvumata ja võib jääda märkamata.

Seega võivad kolm asja üksteisest sõltumatult valesti minna. Värvaine ei pruugi täita kõiki harusid. Kirurg ei pruugi eemaldada kõike, mis on värvunud. Ning värvunud ala piirist väljapoole jäävas koes võib endiselt olla mikroskoopilisi haigusmuutusi. Allpool käsitletavad uuringud eraldavad selle ahela eri osi, mistõttu ei saa nende tulemusi kokku keskmistada.

Operatsioonimeetodeid võrdlevaid lugejaid võib huvitada ka laiem ülevaade metüleensinise kirurgilistest kasutusviisidest ning eraldi selgitused selle kohta, kuidas värvainega märgistamine erineb koe ravist ning kuidas taasteket määratletakse ja mõõdetakse.

Pikaajaline taasteke: vaatluskohort

Taastekke tõendid pärinevad retrospektiivsest kohordiuuringust, mille Doll ja kolleegid avaldasid ajakirjas International Journal of Colorectal Disease. Artikli pealkiri ütleb põhitulemuse otse välja ning selles käsitletud metüleensinise kasutamise pikaajaline järelkontroll ägeda pilonidaaltõve korral kestab märksa kauem kui enamikus kirurgilistes uuringutes.

Uurijad tuvastasid 1,960 patsienti, keda opereeriti pilonidaaltõve tõttu esimest korda kolmes Saksamaa sõjaväehaiglas aastatel 1980–1996, ning valisid neist 247 üksikasjalikuks telefonipõhiseks järelkontrolliks. Keskmine jälgimisaeg oli umbes 15 aastat, vahemikus ligikaudu 9–25 aastat. Uuritavad olid peamiselt noored sõjaväelastest mehed. Operatsioonimeetodid erinesid: umbes kahel kolmandikul tehti väljalõikamine koos lahtise haava paranemisega, ühel veerandil väljalõikamine koos esmase keskjoonelise sulgemisega ning ülejäänutel marsupialisatsioon.

Värvaine kasutuse jaotus oli lihtne: 197 patsiendile süstiti operatsiooni alguses metüleensinist käikude süsteemi piiritlemiseks ning 50 patsiendile mitte. Värvaine kasutamist kirjeldati ühe hoolika süstina; kontsentratsiooni ega mahtu ei esitatud. Kasutamine ei olnud juhuslikustatud. Kirurgid valisid värvaine palju sagedamini kroonilise fistuleeruva haiguse kui ägedate abstsesside korral ning sagedamini siis, kui siinuseavasid oli rohkem, mistõttu olid kaks rühma juba alguses erinevad.

Taasteket hinnati eelnevalt kindlaks määratud telefoniküsimustikuga. Patsiendi haigus loeti taastekkinuks ainult pärast esialgset paranemist, kui hiljem polnud olnud õndraluutraumat ning esines kas üks kindel kriteerium (arsti diagnoos, korduv sisselõige või väljalõikamine, uus siinus, karvad avas, mädane eritis) või kaks vähem kindlat kriteeriumi (punetus, turse, valu, eritis).

Kogu perioodi korrigeerimata taasteke oli värvainega rühmas 32 juhul 197-st (16 protsenti) ja värvaineta rühmas 15 juhul 50-st (30 protsenti). Kaplan-Meieri hinnangud 20 aasta kohta, mis arvestavad erineva pikkusega jälgimisaegu, olid värvainega rühmas umbes 20 protsenti ja ilma värvaineta 38 protsenti; log-rank-testi p-väärtus oli 0.018. Mitme muutujaga Coxi mudelis esitasid autorid värvaine kasutamise kohta šansisuhte-laadse suhtarvu 0.45. Enamik taastekkeid ilmnes viie aasta jooksul, kuid osa alles 17 aastat pärast operatsiooni. Seetõttu on pikk jälgimisaeg oluline, kui esitatakse väiteid metüleensinise ja pilonidaaltõve taastekke kohta.

Alarühmade tulemused vajavad ettevaatlikku tõlgendamist. Ägeda abstsesse moodustava haiguse korral olid 20 aasta hinnangud värvainega rühmas ligikaudu 19 protsenti ja ilma värvaineta 43 protsenti, kuid vaid 79 patsiendiga ei saavutanud erinevus statistilist olulisust (p = 0.078). Kroonilise haiguse korral olid hinnangud ligikaudu 19 protsenti ja 24 protsenti (p = 0.35), mis sisuliselt ei näidanud tõendatavat erinevust. Üldist seost kujundas seega alarühm, mis oli iseseisvate järelduste tegemiseks liiga väike, uuringus, kus ravi määramine polnud juhuslik ja kontrollrühmas oli vaid 50 patsienti.

Sama oluline on see, mida uuring ei näita. Selles ei mõõdetud kaardistamise täpsust, ei võrreldud histoloogiat värvainega ja värvaineta operatsioonide vahel ning ei esitatud kasutuskõlblikku värvainega ja värvaineta rühmade võrdlust haavatüsistuste ega paranemisaja kohta. See on tõend seose kohta värvaine kasutamise ja väiksema pikaajalise taastekke vahel ühes ajaloolises kohordis, mitte tõend selle kohta, et värvaine selle põhjustas. Näidustusest tingitud segavad tegurid, ajastu mõju ja erinevate meetodite kasutamine jäävad kõik võimalikeks selgitusteks.

Mida värvaine tegelikult värvib: paarisproovide uuring

Teine uuring käsitleb kaardistamise küsimust otse, kuid selle uuringukavandit on lihtne valesti mõista. Idiz ja kolleegid avaldasid uuringu, mida nad nimetasid prospektiivseks juhuslikustatud uuringuks, ning metüleensinisega juhitud pilonidaalsiinuse väljalõikamise histopatoloogiliste paarisproovide uuringut viidatakse mõnikord endiselt juhuslikustatud tõendina. Sama uuringu registrikirje loetleb aga ühe rühma ilma rühmadesse jaotamise ja pimendamiseta. Seega on täpne liigitus prospektiivne üheharuline uuring patsiendisiseste paarisproovidega, mitte värvaine ja värvaineta lähenemise juhuslikustatud võrdlus.

Uuringus osales 33 tüsistusteta esmase haigusega patsienti. Äge põletik, abstsess ja taastekkinud haigus jäeti välja, mistõttu on see uuritavate rühm peaaegu vastand ägedale alarühmale, milles Dolli uuring viitas suurimale mõjule. Iga patsient sai iga siinuseava kaudu vähemalt 4 mL metüleensinist piisava rõhuga, et värvaine käigust välja lekkis. Seejärel lõikas kirurg kogu sinise koe koos siinuseavaga välja ühe proovina (rühm 1), vaatas järelejäänud õõnsuse üle ning lõikas eraldi välja makroskoopiliselt kahtlase värvumata granulatsioonikoe teise proovina (rühm 2).

Pimendatud patoloog hindas mõlemas proovis viit mikroskoopilist tunnust: suurenenud karvafolliikuleid, hajusaid keratiinilamelle, põletikulist infiltratsiooni, karvatüvesid ja fibroosi.

Värvunud koesse koondusid kõige ulatuslikumad haigusmuutused, kuid värvaine ei piiritlenud neid täielikult. Kõrvalekalded olid sagedased ka teises, värvumata proovis: suurenenud folliikulid 31 juhul 33-st, keratiinilamellid 29 juhul 33-st ja põletik 30 juhul 33-st. Karvatüved eristasid proove kõige selgemalt: neid leidus 29 värvunud proovis 33-st, kuid ainult 5 värvumata proovis 33-st. Kõigi tunnuste keskmised intensiivsusskoorid olid värvunud koes kõrgemad. Lihtsamalt öeldes märgistas sinine piir haigusmuutuste keskme, kuid ei hõlmanud kogu histoloogiliselt muutunud kude.

Ka seda järeldust täpsustavad kaks piirangut. Teine proov ei olnud süstemaatiline valim kogu värvumata koest. See võeti ainult siis, kui kirurg nägi kahtlast granulatsioonikude ja otsustas selle täiendavalt välja lõigata. Seega hõlmas proov eelistatult kõige ebanormaalsema välimusega värvumata alasid ega võimalda määrata värvainega kaardistamise tegelikku tundlikkust ega valenegatiivsete tulemuste määra. Lisaks ei esitatud uuringus ühtegi kliinilist tulemust: ei taastekke-, infektsiooni- ega haava lahknemise määra ega paranemisaega. Mikroskoopilised kõrvalekalded sinisest piirist väljaspool on asendusnäitaja, mitte tõend, et neil patsientidel oleks haigus taastekkinud.

Kahe uuringu kõrvutamine

Doll jt, 2008Idiz jt, 2014
UuringukavandRetrospektiivne vaatluskohort, juhuslikustamata võrdlus värvainega ja värvainetaProspektiivne üheharuline uuring, patsiendisisesed paarisproovid
Patsiendid247, nii ägeda kui ka kroonilise haigusega, sõjaväehaiglad33, ainult tüsistusteta esmane haigus
Värvaine kasutusprotokollÜks süst, annust ei esitatudVähemalt 4 mL iga ava kohta, kontsentratsiooni ei esitatud
Peamine tulemusnäitajaTaasteke küsimustiku alusel, keskmiselt 15 aastatVärvaine piirist väljapoole jäänud mikroskoopilised haigusmuutused, kliiniline järelkontroll puudus
Haavaga seotud tulemusedKasutuskõlblik värvainega ja värvaineta võrdlus puudusEi esitatud
PõhitulemusTaasteke 20 aasta jooksul umbes 20% värvainega ja 38% ilmaVärvumata kude oli endiselt muutunud, kuigi muutused olid vähem väljendunud

Neid ridu ei saa koondada üheks lõpphinnanguks. Kohordiuuring mõõdab kliinilist tulemust aastakümnete jooksul, kontrollimata kaardistamise täpsust. Paarisproovide uuring kontrollib kaardistamise täielikkust mikroskoobi all, mõõtmata ühtegi kliinilist tulemust. Kumbki ei ole juhuslikustatud võrdlus värvainega juhitud ja ilma värvaineta juhitud kirurgia vahel, mis hõlmaks nii taastekke kui ka haavaga seotud tulemusnäitajaid, ning sellist uuringut selles tõendipaaris ei ole.

Seega jääb kõigile, kes arutavad kirurgiga metüleensinise kasutamist pilonidaalsiinuse operatsioonil, kolm põhjendatud väidet. Esiteks seostab üks pikk, kuid juhuslikustamata uuring värvaine kasutamist väiksema taastekkega; seos koondub ägedatele haigusjuhtudele ning sellega kaasneb suur ebakindlus. Teiseks näitab üks väike mehhanisme uuriv uuring, et värvainega märgistamine alahindab haiguse histoloogilist ulatust, näitamata, et täiendavad mikroskoopilised leiud põhjustaksid taasteket. Kolmandaks ei toeta kumbki uuring väiteid värvainega juhitud kirurgia haavainfektsioonide, paranemiskiiruse ega tüsistuste määra kohta, sest kumbki ei mõõtnud neid võrdlusi.

Praktiline küsimus, mida konsultatsioonil esitada, on seega kitsas: kas kirurg kasutab kavandatud meetodi puhul (lahtise haava paranemine, sulgemine või koelapp) käikude leidmiseks värvainet ning mida ta teeb kahtlase värvumata koega õõnsuse servas? Tõendid viitavad värvaine usutavale, kuid tõestamata seosele taastekkega ning dokumenteeritud piirangule anatoomilise märgisena. Kõik sellest kaugemale ulatuv on ekstrapolatsioon.

Google AdSense